Reisimine

Roadtrip: ronimisreis Portugali

November 6, 2019, 0 Comments

Septembri lõpu ja oktoobri alguse veetsime Portugali kaljudel ronides, imekaunites kohtades telkides, nautides head toitu ning veelgi paremat seltskonda.

Sel korral läksime vist kõik reisile sooviga ennast korraks välja lülitada ja veeta kvaliteetaega ümbritsetuna loodusest. Selleks pole paremat paika kui Portugal, koht kus kunagi ka ise elasin.
Üheks minu kõigi aegade lemmikumaks kohaks sai Cascais, Farol da Guia – imeilus sportronimise piirkond, mis asub täpselt ookeani ääres. Veetsime oma esimese päeva sealseid radu ronides. Mina, kui mitte just kõige suurem altjulgestuses ronimise fänn, tundsin ennast seal peaaegu nagu kala vees. Kui tavaliselt alustan ronimist ikka ülaltjulgestuses ja siis vaatan, kas ma üleüldse alt ronima hakkan (no mis teha, ma olen hingelt boulderdaja, nagu Rees ütleb!), siis sel korral tõmbas mind ainult altjulgestuses ronimine! Olin ise ka üllatunud. Läks nii vahvalt, et ronisin altjulgestuses lausa oma esimese 6a raja.

Kui päev mööda sai, otsustasime ööbida seal samas, ookeani kõrval olevatel kaljudel. Mul võttis päris kiiresti nutu lahti kui googeldades selgus, et öösel tõuseb ookeanitase 3 meetri võrra. Kui me aga lõpuks minu jaoks piisavalt kõrge (loe: turvalise) koha leidsime, telgid üles sättisime ja õhtusöök ka peaaegu valmis oli, ja ma siis ringi vaatasin – taevas tähti täis, ookeanilained mänglevalt pekslemas vastu kaljusid ja mu ümber kõige toetavam seltskond, keda oskaks iial soovida – valdas mind lihtsalt tohutult suur tänutunne!

Öösel sain ma oma mõtetele kinnitust – loodus on kõikvõimas! Ookeani kõrval magamine ei olnud meist kellegi jaoks piisavalt rahustav ja ega me väga magada ei saanud (välja arvatud Rees), kuid eriline oli see ikkagi ja ma teeks seda hea meelega uuesti!

Järgmisel päeval ronisime veel paar rada seal samas piirkonnas, hiljem aga seadsime oma sammud Sintrasse, Cascais Peninha’sse, boulderdama. Kuigi radade kvaliteet ei olnud nii hea, kui lootsime, sisustasime siiski toreda õhtupooliku mõnel omapärasel rahnul. Näiteks ronisime kivil, mille nimi oli tõlkes Muna. Õhtu saabudes viskasimegi telgid Muna kõrvale üles. Sel öösel magasime küll väga pikalt ja sügavalt.

Lisaks sai ka natukene võlukunsti harjutatud (Neidi ja Rees harjutamas loitsu: wingardium leviosa).

Kolmandal päeval sõitsime oma renditud Citroeniga Arrabida’sse, piirkonda nimega Azoia, kus meid ootas järjekordne imeilus ookeaniäärne piirkond lumivalge lubjakiviga. Kui tavaliselt ma lausa tunnen, kuidas erinevad puud, kaljud ja kivimid minuga justkui räägiks, öeldes, kuhu oma käe või jala järgmisena panema pean, et turvaliselt ja hea tehnikaga üles saada, siis see koht tekitas minus vastakaid tundeid. Altjulgestuse armastus vahetus kibekiirelt ülaltjulgestuses ronimise vastu ja kuigi ma ronisin peaaegu oma esimese 6b+ raja ära, oli see siiski kuidagi eriti raske!

Neljandal päeval me puhkasime, ravisime väikest kurgu- või peavalu, mis osadel meist tekkinud oli ja sõime hästi palju imehead kohalikku toitu. Minu jaoks pole Portugalis midagi paremat kui värskelt püütud ning grillitud kala, koos salati ja friikartulitega!
See on raudselt minu Portugali guilty pleasure!

Tegelikult valmistusime me ka järgmise päeva pikaks marsruudiks. Sõitsime Mandri-Portugali kõige kõrgemate mägedega piirkonda, Serra da Estrelasse, ning võtsime ette marsruudi nimega Josefina Alpina (6b+, 14 pitchi, 650 m), Meie Neidiga olime veidi hirmul, mõlemal ronimiskogemust vähem kui kaks aastat ja juba veetakse meid sellise aukartustäratava numbriga marsruudile. Arutasime eelmisel õhtul läbi kõikvõimalikud variandid, mis võivad valesti minna, mida siis teha ning kuidas käituda. Olime ju ronima tulnud kahe väga kogenud ja tubli ronijaga – see andis palju julgust juurde! Samas olime ka ise Neidiga viimasel ajal päris tublid olnud!

Oli imeline päev ronimiseks! Kivi oli üsna eripärane graniit: marsruudi esimeses osas sile ning tihtipeale samblikega kaetud, ülemises osas aga väga huvitavate vormidega, meenutades justkui kunstlikke ronimisnukke! Väga meeldiv ja vaheldusrikas ronimine!  Esimesed pitchid läksid nagu lennates ja kui nüüd aus olla, jätkasime oma tempokat liikumist kuni lõpuni välja, jõudes lõpuks tippu sama ajaga, kui raja esmaläbija 2017. aastal (8 tunniga) – hoolimata sellest, et olime liikunud neljakesi, kahe seonguna.

Päeva raskeimaks osaks polnud niivõrd ülesronimise võtmelõik (6b+), kuivõrd laskumine tipust telkideni, mis venis kolm korda pikemaks kui rajameister lubanud oli. Tõsi, see laskumine võiski olla arusaadav ainult kohalikule mägilasele. Kaljude ja kadakate tihedas labürindis koduteed otsides jäime pimeda peale – pöörane! Loodetud abi ei olnud ka Mikaeli ja Reesi eelmisel õhtul ehitatud kivitornikestest, mis meile teed näitama pidid. Kui me lõpuks pealampide valgel alla jõudsime, olime rahul ja õnnelikud ning tähistasime seda imehea õhtusöögi, klaasikese veini ja kosutava unega. 

Cântaro Magro (1928 m) tipus.

Pärast ühte puhkepäeva mõtlesime, et veedame oma viimase ühise ronimispäeva lähedal asuvas Placa da Francelha kaljuronimispiirkonnas. Sealne ronimine oli pea täielikult ilma nukkideta – positiivse kaldega sile kalju, kus tuleb ronida hõõrdumise peal. Selline ronimine on täpselt minu jaoks! Neidi ronis oma reisi esimese raja altjulgestuses, Mikael ja Rees ronisid ühte ulmelist 6b slabirada ja lisaks saime tohutult palju imeilusaid droonikaadreid. See paik oli lihtsalt maagiline! Veel maagilisem oli aga meie öö telkides mägijärve kaldel ümberkaudse piirkonna ühes kõrgeimas punktis (1900 meetrit) – kui palju tähti, Linnutee ja see silmipimestavalt kaunis päikeseloojang. Külm põhjatuul ega 5-kraadine ilm ei suutnud pühkida me näolt naeratust, ega muuta fakti, et oma viimase öö veetsime Paradiisis! 

admin

0 Comments

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *