On pulmi, mida mäletad piltide järgi, ja pulmi, mida mäletad tunde järgi. Liivia ja Jaagupi pulm kuulub kindlalt teise kategooriasse.

Päev algas vaikselt, ilma kellegita peale meie kolme. Olin metsa juba varem läbi käinud ja valinud välja kohad, mis mulle endale kõige rohkem korda läksid, ning kui Liivia ja Jaagupiga sinna jõudsime, läksid nad kaasa iga minu ideega, nõgestest ja sääskedest hoolimata.

Kui külalised kohale jõudsid, sai selgeks, mis selle pulma teistest eristas. Liivial ja Jaagupil ei olnud ühte inimest, kes päeva juhtis. Selle asemel kandsid seda nende sõbrad, kordamööda, tseremooniat ise vedades ja õhtut ise üles ehitades. Nii tekkis tunne, mida on raske sõnadesse panna, aga mida oli kõigi nägudel näha: keegi ei olnud lihtsalt pealtvaataja, kõik olid osa sellest päevast sama palju kui pruutpaar ise. Ja selle kõige all oli üks asi, mida Liivia ja Jaagup ei varjanud hetkekski: tänulikkus oma inimeste vastu.

Tseremoonia oli imearmas. Liivia ja Jaagup jagasid üksteisega kauneid soove. Pärast toimus õnnitlemine ja grupipiltide tegemine. Seejärel toimusis erinevad väga toredad mängud, sai palju tantsida ja naerda. Kokku olid tulnud tõesti väga erilised inimesed!

Pidu jätkus hilise ööni mängude ja tantsuga ning lõppes koos koogi ja vahva traditsiooniga: peigmehe vanemad panid Liivia tanu alla ja pruudipärg läks edasi järgmisele paarile.

Sellised päevad on põhjus, miks ma seda tööd teen. Mitte piltide pärast, vaid selle pärast, mida need suudavad talletada, kui inimesed ümberringi tõesti üksteisest hoolivad. Kui tunned, et ka sinu pulmapäevas peaks olema sama palju ruumi tänulikkusele kui pidustustele, kirjuta mulle: kristinjuurmaa@gmail.com

Tutvu minu pulmafotograafia hindade ja pakettidega siin.