Alustasime umbes 1400meetri pealt, Ranaltist. Sealt kõndisime suhteliselt aeglased esimesed tunnid Nürnbergeni hütti (2297m), kus veetsime öö. Järgmisel hommikul alustasime oma teekonda ärgates kell 6 hommikul, teele asusime aga alles 7.30, meil olid igaksjuhuks kaasas ka räätsad, mida me ka kasutasime. Päris karm teekond oli, arvestades sellega, et olen üles kasvanud täiesti laugel maal, kuid see oli igat sammu ja higipiiska väärt!

Mu füüsiline konditsioon on päris hea, ma ütleks. Ma treenin väga palju, rohkem küll painduvust ning tugevust, seega võin öelda, et aeroobse trenni vähesus mõjutas küll veidi. Tundsin ka seda, kuidas mu keha pole kohe üldse harjunud sellise kõrgusega. Olen harjunud ka iga 3 tunni tagant korralikult sööma, seega olid mul väikesed snäkid ja shokolaadi tahvlikesed kaasas. Vett läks ka ikka päris palju! Kõige huvitavam oli aga see, et kõndimine, eriti nii puhtas looduses, on tõesti nagu üks suur meditatsioon. Raske on alguses oma meel vaigistada, kuid kui seda suuta, on tulemus imeline!

See vaade, see emotsioon, tunne, mis meid valdas, kui jõudsime tippu, 3418meetrile, oli lihtsalt kirjeldamatu!