2019 aasta augusti alguses käisime Reesi ja Martiniga Šveitsis. Meie põhieesmärgiks oli ronida 500-meetrine kaljusein nimega Miroir d´Argentine (tõlkes Hõbepeegel) ja see kõik ka jäädvustada (Reesi uus film peagi tulekul!). Väiksemateks eesmärkideks oli sportronimist teha ning filmida üles minu ja Reesi uus akrojooga kava. Ilma meile palju ei antud, kuid siiski saime kõik oma eesmärgid täidetud! 

Minu ja Martini jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus – ronida nii suure mäe otsa mööda tehnilist marsruuti. Kuigi ronimise raskusaste (prantsuse 5b) oli meile kindlasti mugavustsoonis, ei olnud kumbki meist roninud nii pikalt järjest ning seljakottidega.

Alustasime oma põhilist mäepäeva kell 6 hommikupudruga. Selleks, et üleüldse marsruudi alguspunkti jõuda, pidi matkama umbes 400 tõusumeetrit mööda järsku maastikku, hiljem ennast köide siduma ja veel umbes 100 vertikaalset meetrit mööda lihtsaid kaljusid kuni marsruudi alguseni liikuma.

Esimesed 4 köietäit kulgesid mööda sisenurki ja kaminaid. Kuna eelmisel päeval oli vihma sadanud, oli mõnes kohas sein veel märg ja limane. Eriti kolmandal köietäiel, kui tuli läbida lõik nimega “Postkast”: kitsas 10-meetrine kaminalõik, kuhu mahtus vaid külg ees sisse: kõht vastu üht seina ning selg vastu teist – jalgade ja kätega ennast vähehaaval edasi upitades. Fotograafikottidega oli sealt võimatu läbi mahtuda, mistõttu tuli seljakotid eraldi järgi vinnata. See võttis meilt tublisti lisaaega!

Enne viimast kaminat mõtlesin kõva häälega: “Ei tea, kas ma jõuan täna siit mäest üles ilma kordagi nutmata?” Loomulikult nii ei läinud. 

Pärast neljandat pitchi avanes meile aukartustäratav vaade: 300 meetrit puhast siledat kaljuseina. Saime suurepäraselt aru, miks mäeseina nimi on Hõbepeegel. See oli lihtsalt imeilus, aga ka väga avatud ja väga hirmutav. Ülejäänud 8 köietäit olid Reesi sõnul ühed kõige ilusamad ja mõnusamad ronimismeetrid, mis ta üldse kunagi roninud on. Mina arvasin ka seda, kuid selleks hetkeks, kui olime poole mäe peal, olid mu jalad sussides olemisest juba nii valusad ning keha oli enese kramplikult mäeküljes hoidmisest ka juba väsinud, nii et järjest raskem oli keskenduda üleüldse millelegi muule kui valule. Tagantjärele meie pilte vaadates olen endiselt veel hämmingus, millega me hakkama saime. Olen uhke! Ja kuigi ma olin tol hetkel, kui me lõpuks alla saime, väga kindel, et mu ronimise aastalimiit sai täis, siis juba paar päeva hiljem ma seda enam ei mõelnud. 

Droonikaadrid sellest, kui marsruut läbitud sai.

Pärast marsruudi läbimist matkasime veel 100 tõusumeetrit mööda avatud mäeharja kuni mäetipuni (2350 m). Seejärel laskusime tagasi Solalexi, oma telkide juurde. Kokku läbisime tõusul terve vertikaalse kilomeetri ja laskusime ka sama palju. Aega kulus meil 14 tundi, kuid sellest suur osa läks filmimisele ja pildistamisele. Ma ei jõua juba Reesi filmi ära oodata! Jälgi tema youtube’i kanalit, sest seal on veel palju põnevat:  https://www.youtube.com/reesjuurmaa

Järgmisel päeval laadisime kohvikus nii kaamerate akud kui ka meie enda akud (kookidega) täis ning õhtul tegime uue 400 tõusumeetriga matka, et ööbida ja filmida ühe armsa mägijärvekese kaldal. Ka see öö ei olnud vähem seiklusterohke. Kui õhtul kergelt vihma sadama hakkas ja Martini läbipaistev telk enam vihma kinni ei hoidnud, kolis ta meie telki. Saime kolmekesi mõned tunnid mõnusalt magatud, kui umbes kella 5 paiku hommikul tuli suurem paduvihm ja järsku sadas ka meie telgi sees padukat. Rees ja Martin, härrasmehed nagu nad on, panid vihmajoped selga ja keerasid seljad telgi seina poole, mis läbi laskis, lappides selle nõnda oma kehadega. Mina sain kenasti horisontaalselt edasi magada. Umbes tunnikese pärast jäi sadu vaikseks. Telginurgas, kus Martin magas, oli umbes 20 cm vett. Kallasime telgi veest tühjaks, pakkisime ruttu ruttu oma kodinad kokku ning matkasime läbi kerge vihmasaju tagasi alla.

Kuna kõik meie asjad olid läbimärjad, otsustasime võtta Airbnb ja järgmise öö seal veeta. Juhtus nii, et meid majutas üks väga armas ja energiline 71-aastane naisterahvas, kes valas meid oma rõõmu, külalislahkuse ja Nutellaga üle.

Meile anti veel poolteist päikselist päeva. Ühe kasutasime akrojooga materjalide filmimiseks ja teise sportronimiseks. Martin ronis oma aasta eesmärgi ära – 7a sportraja. Tema potentsiaal on muidugi mitu pügalat kõrgemal. Mina jäin 6a juurde. 

Enne looduslikul kaljul ronimist sisustasime ühe vihmase lõunapooliku ka siseseinal ronimisega.

Ja nautisime niisama looduses olemist. 

Tekst ja fotod: Kristin Hansen & Rees Juurmaa