Isadepäeva puhul viie minutiga üles seatud fotostuudio ei vedanud meid alt!

Eelmisel nädalal, mõned päevad enne isadepäeva, sain eriti vahva pakkumise. Dagmar kirjutas mulle sooviga teha üllatuspilt kahest armsast poisiklutikesest nende isale Priidule. Kuna see kõik pidi toimuma salaja, sõitsin neile külla kaks päeva enne isadepäeva, hommikul kell 6.45, täpselt 45 minutit enne kui pidin rongiga Tallinnasse sõitma ja 45 minutit pärast seda kui Priit oli kodust ära sõitnud. Hoiatasin veel ette, et padjanägusid ei tohi peas olla! Nemad said väga hästi hakkama, erinevalt minust! 🙂

Kogu sessioon kestis vaid 30minutit. Eesmärgiks oli saada foto, kus mõlemad lapsed kaamerasse vaatavad. Kogu protsessi tegi põnevaks aga see, et saadud tulemus on tehtud suhteliselt väikeses ja pimedas ruumis, ilma lisavälkudeta. Kasutuses oli meil vaid üks pisike laualamp, mis oli küll päris konkreetse valgusega. Seda oli hea suunata sinna, kuhu vaja. Valgusti ja modellide vahele sättisime veel ka ühe suure hajuti, mis tekitas mõnusa stuudiolaadse efekti.

Suurem poiss oli väga tubli, hoides oma väikevenda Hermani (1-kuune) süles, toetades kenasti ta pead. Isegi kui ta vahepeal ära väsis, punnis ikka tublilt lõpuni vastu. Laste pildistamine on alati üks omaette ettevõtmine. Selleks, et nad õigesse kohta vaataksid, ei nutaks ning “kirss tordi peal”, kui ka silma valguse saaks. Lastega tuleb side luua, nende usaldus võita ja et neil huvitav oleks, vaeva näha! 30 minutit on piisav aeg, et midagi toredat kätte saada ja lapsed tüdimuseni ära väsitada! 🙂
Oli väga vinge kogemus ühe ülimalt armsa perekonnaga!  Aitäh!