Kaameraga sünnitusmajas: Loore Laureen emme ja issiga

Posted by
Kristin Juurmaa
0
August 4, 2018

Kui paljud naised saavad öelda, et nad on sünnitusel käinud, enne, kui nad ise on sünnitanud? Noh, mina näiteks saan! Selles postituses kirjutan veidi sellest, kuidas on olla sünnitusosakonnas see viies ratas vankri all, ehk siis, kuidas käisin sünnitust pildistamas.

Kui Katrin esimest korda minult küsis, kas oleksin nõus tema sünnitust jäädvustama, olin ma silmapilkselt nõus! Alles veidi aega hiljem hakkasin mõtlema: “Oh, millesse ma küll ennast jälle mässisin!”

Katrin ja Tiit on mulle tuttavad juba sellest ajast peale, kui põhikoolis lollusi tegime. Alustasime Katriniga tegelikult lausa esimest klassi koos ning oleme päris palju koos läbi elanud. Nüüd siis on “ühine sünnitus” ka listist maha tõmmatud! ✔

Igatahes, pärast paaripäevast seedimist sain aru, et olen millelegi väga-väga suurele “Jah” öelnud. See on samaväärne või isegi veel olulisem päev kui pulmapäev?! Ja veel enam, ma ei tohtinud sellest mitte kellelegi rääkida. (Vabandust, kõik vanad klassiõed (eriti Kelli!:D) ja kogu Katrini pere. Aga selline oli meie kokkulepe, Katrin on juba on üks väga isepäine tütarlaps!)

Päevad ja kuud läksid, sünnitus tuli aina lähemale. Mäletan, et juba 2 nädalat enne tähtaega hakkasid mu ööd vahele jääma. Kuna mu graafik on koguaeg igast seiklusi täis topitud, nägin tihti nägin unes, et Katrin on juba sünnitanud ja ma magasin selle täiesti maha ning absoluutselt iga telefonikõne, mis ma sain, PIDI JU OLEMA KATRIN?! Aga ei.. (Olin vist isegi rohkem närvis kui emme ise!)

Tähtaeg oli 24.mai, hoidsin ennast koguaeg valvsana! Üks päev läks üle, kaks päeva, kolm.. juba nädal?! Päris hull on see sünnitusfotograafi töö! Kui juba üle nädala möödas oli, muutus Katrin ise ka närviliseks, tal oli ju kõik ära planeeritud. Laps pidi sündima sellel päeval.. aga EI (kindlasti tuleb siit üks pisike pätitüdruk, nagu meiegi kunagi olime!).

5.juunil (nädal ja viis päeva üle aja) kirjutas Katrin mulle, et homme läheb ta sünnitusmajja sünnitust esile kutsuma. Mina olin omadega üldse kusagil Võrus, andsin lastele kahepäevast tsirkusetrenni ja vastasin, et ta kohe teada annaks ning kui midagi juhtuma hakkab, sõidan otsejoones sinna!

Hommik saabus ja kell 11.38 kirjutas Katrin mulle:

” Ma liigun sünnitustuppa, saavad mul veed lahti teha:)“

Mina, vana kala selles sünnituse värgis, vastu:

“Oot, mida see veel tähendab?:D“

Katrin:

“See tähendab, et võib tulla!“

Ja sõitsingi siis ruttu mina Võrust Tartusse Katrini sünnitust pildistama. Esimesed paar tundi oli palju ootamist, nalja tegemist ja niisama lebotamist (vähemalt minul ja Tiidul).

Mõne aja pärast tuli arst ja pani Katrinile kanüüli koos sünnitust esile kutsuva ainega. Tuhud juba käisid, mis siis tänu sellele ainele iga natukese aja tagant ka pikemaks läksid (tuhud pikemaks ning vahed tuhude vahel lühemaks) ning valud selle võrra ka suuremaks. Päris jube oli vaadata, kuidas minu kallis klassiõde niimodi karjub ja ma ei saa mitte midagi teha!

Tiidul on selle vastu omamoodi võitlus. Kui Katrinil on valus, hakkab Tiit hoopiski täiega naerma! See on tema viis oma valu väljendada. Kui ta lööb varba ära, hakkab naerma, kui ta näeb, et tema elu armastus piinleb ja ta ei saa midagi teha, on tal valus ja Tiit, hakkab siis naerma. Väga kummaline aga eks meil kõigil ole omad veidrused, oluline on üksteist aktsepteerida! Nii nagu Katrin, kui ta mulle ütles, ise naerdes, et Tiit niimodi, “kummaliselt” käitub.

Kõik järgnev oli see, mida ma alguses ka kõige rohkem kartsin. Mul oli hirm, et kui ma näen, kuidas keegi nii suurte valude käes vaevleb ja täiest kõrist karjub, nagu nendel hetkedel, minu väga kallis vana klasside, siis ma matan ilmselt ise tulevikus sünnitusmõtted maha. Arvasin, et pärast selle kõige nägemist ma küll enam sünnitada ei julge või isegi ei taha!!

Aga võta näpust..

Tuli välja, et see oli minu senise elu üks kõige ilusamatest kogemustest!

Faktid nagu – laps oli alguses lilla, Tiit pidi nabanööri läbi lõikama (mida ta sel korral ka teha julges), pärast oli mitu õmblust jne jne. Need ei tee seda suurt imet minu silmis väiksemaks. Ja kohe kindlasti on seda väga-väga raske sõnade või piltidega edasi anda, seda kõike saab vaid tunda!

Imearmas Loore Laureen kaalus sündides 3,415kg ja on tänaseks juba kahe kuune.

Sünnitus on väga intiimne kogemus ja see nõuab palju usaldust. Paljud on minu käest küsinud, kuidas ma seda teha suutsin või kas me oleme hullud, sest see on ju kogemus, mida tavaliselt ei tava uuesti ja uuesti läbi elada. Meenutatakse valu ja verd. Aga kui päriselt mõtlema hakata, kui palju armastust see pisike ime (need pisikesed imed) meie ellu on toonud, läheb kogu valu väga kiiresti meelest! Miks muidu naised seda mitu korda teevad, just nagu Katrin. Loore Laureen on Riki Robini (4a) noorem õde.

Meil oli juba ammu enne sünnitust Katriniga läbi räägitud, mida võib jäädvustada ning mida pole vaja pildile jätta. Paljud inimesed ilmselt ei saa aru, miks küll on vaja ennast tänapäeval igas olukorras pildile püüda. Ega ma ise ka päris täpselt ei saa ja ega ma pole kindel, kas oma sünnitustuppa fotograafi tahaksin! Aga kohe kindlasti jättis see minu sisse midagi väga ilusat ning suurt. Olen hingepõhjani tänulik nii suure usalduse eest Katrinile ja Tiidule.

Enamik pilte, mida ma oma silmaga kohapeal nägin, ei ole kaameragasilmaga salvestatud ning väga suur osa fotodest, mida tegin, ei jõua ka avalikkuseni, sest need on mõeldud vaid pereliikmete silmadele!